Ohvrihoiak on inimkonnas tervikuna sügavalt juurdunud. See kustutab iga lapse valguse kohe, kui laps selle vanemate hoiakust omaks võtab.
Mõistmisega, et ohvriks olemine on valelikkus ja idee, mis tuleb lahti lasta, hakkab holograafiline muster kohe heledamaks muutuma. Kasuta seda mantrana, eriti kui satud olukordadesse, mis on varem käivitanud selle, mida on nimetatud oma jõu äraandmiseks.
See on tõde, mida panna tosinasse kohta, et meenutada sulle, et lase lahti teadvusest „Ma olen ohver, kes vajab päästmist“.
Pea meeles, et vaba tahe on 3. dimensiooni lahtine kahur ja vabadus valida on kõigi tehtud, olgu nad seda tunnistanud või mitte.
Eitamine ei ole ravimatu, kuni sa alla ei anna. Kannatlikkus koos lahkete kutsetega osaleda õppimisprotsessis võimaldab ohvril lõpuks ärgata ja seega olla avatud tervenemisele.
Iga olevuse eesmärk on lihtsalt öeldes üleminek ohvriteadvusest eneseväestamisse, mis toob kaasa mina ja planeedi kui terviku vibratsioonilise kiirguse tõusu.
Vaba tahte aspekt on protsessi nii okas kui ka õis. See ei ole enam kõige kohasemate ellujäämine, vaid isiklikult vastutavate ellujäämine.
Ohvriteadvus on negatiivse kogemuse kehastus. See tõmbab külgetõmbeseaduse kaudu ligi sarnast energiat ehk teisisõnu tõmbab ligi olukordi, mis seda teadvust ära kasutavad. Selle arusaama omandamisel on siis ilmne, et esimene samm, mille iga olevus peab selle kogemusviisi ületamiseks saavutama, on heita maha ohvriteadvus ja taastada eneseväestamise viis.
Teavita ja julgusta õrnalt igat olevust muutma oma teadvust ohvrist võitjaks teadmise kaudu, et mõttel on jõud muuta avaldunud loodut.
Orjus ei ole valiku pärand. See on loomise põhiraamistikust loobumine ohvrikogemuse vaba tahte valiku kaudu, mis on lasknud sel olukorral taanduda oma praegusele tasemele igas eluvaldkonnas.
Ka see muutub. Mina ja planetaarse vastutuse aktsepteerimisega aktiveerub aju/mõistus üha suuremal määral. Kuigi see oli tahtlikult peale surutud, hoidis piiratud ajuvõimet paigal ohvriteadvus. Seda omakorda hoidis paigal soov saada päästetud allika poolt, mis asub väljaspool mina ja inimkonda tervikuna. See annab lisaks arusaama iganädalastest programmeerimistundidest, mis rõhutavad vajadust paluda välist abi kõigis eluvaldkondades, anda oma elu üle välisele suuremale tarkusele, ning meedia kujutatud ohvriolukordade pidevast voost. Kõik on hoolikalt koordineeritud, et hoida ohvriteadvus kindlalt ankurdatuna massiteadvuses.
Igivana küsimus „Miks lõpmatu looja seda lubab, kui Ta tõeliselt armastab oma olendeid?“ tõuseb igaühe meist mõistusesse ikka ja jälle. Vastus on alati sama: vaba tahe! Kui eneseteadlikud olendid valivad ohvriteadvuse, varustab Külgetõmbeseadus neid kaasohvrite ja väärkohtlejatega, et kogemust alal hoida.
Oma hirmu ja lummuse sihilik äravõtmine kurjast olukorrast, kui oled sellest teadlik, kindla kavatsusega seda teha, on Sihiliku Kavatsuse Seaduse kasutamine. Sa ei saa seda teha, püüdes lõpetada sellele mõtlemist. Seda on võimalik teha ainult asendades selle teise mõttega hoopis teisel teemal.
Kaasosalus tähendab uskumist, et asjaosaliste kavatsus on kõigi hüvanguks. Ehk näed nüüd kaastunde jõudu kannatajate vastu kogu maailmas. See toetab vajalikku ohvriteadvust, sest see on varjatud kaasosalus.
Sinu kaastunne ei lahenda nende viletsust. Sinu sihilik valik luua uus kogemus teeb seda. Oma tähelepanu fookuse äravõtmine ja selle suunamine uue kogemuse loomisele toob muutuse palju kiiremini kui korduv abi saatmine, pidades neid samal ajal vaesteks süütuteks ohvriteks.
Kas see kõlab kalgilt? Kas sa ei arva, et kalk on olla üldse nende kohutavate olukordade loomise osa?