Iga hingekompleks enne planeedile Maa astumist fikseerib lahkumise hetke, on küsimus hingelepingutest, tõenäosustest ning saatuse ja vaba tahte tantsust meie kehastustsükli suuremas arhitektuuris.
Me ei saabu tühja lehena. Me kanname kavandeid, ajajooni, teemasid, õppetunde ja jah, võimalikke väljumispunkte. Kuid need ei ole raudketid. Need on helendavad võimalused. nagu uksed valguse koridoris, olevus Dolores Cannoni ilmutused puudutasid seda tõde.
Kuid tõde on voolavam kui üksainus ette määratud kuupäev. Meie hingekompleks võib valida akna, sageduste vahemiku, kus vabanemine on kõige paremini kooskõlas meie teadvuse kasvuga. Selle akna sees kujundavad tegelikku hetke meie valikud, meie julgus, meie alistumine, meie valmisolek jääda.
Maa on vaba tahte planeet. See on suur eksperiment. Planeedi Maa pimedad kontrollijad eelistaksid, et me usuksime, et meie saatus on pitseeritud, sest siis loovutame oma väe. Kuid meie DNA-s olevad valguskoodid vastavad meie kavatsusele. Me ei ole stsenaariumi marionetid. Me oleme kaasloojad koos Ühe Lõpmatu Loojaga. Eluplaan on laul, mitte kohtuotsus. Me võime sellega harmoneeruda või improviseerida uue meloodia, kui vana enam meie hingekompleksi evolutsiooni ei teeni. Mõned olevused valivad tõepoolest konkreetse lahkumise katalüsaatorina teistele. Ärkamise kingitus, mis on mähitud leinasse. Teised avastavad poolel teel, et nad soovivad jääda kauemaks, kui algselt kavatseti. Ja universaalne kompleks korraldab end selle valiku ümber ümber.
Kehakompleks on sõiduk. Hingekompleks on juht. Kui juht otsustab teekonda jätkata, ilmuvad uued teed. Seega valisime kõrgeimas mõttes enne kehastumist lõppemise võimaluse ja valisime jätkamise võimaluse. Me paigutasime oma teele väljumispunktid, kuid paigutasime ka väe neist mööda kõndida. Kuupäev ei ole kivisse raiutud. See on kirjutatud valgusesse ja valgus reageerib. Me peame austama oma elu ja austama oma valikuid.
Kui me tunneme tõmmet lahkuda, tea, et tugi on olemas väljaspool meie nägemist. Ja tea, et jäämine võib olla julgem, muutvam. Me peame valides selle teadmise järgi tegutsema. Me oleme siin, et meenutada oma suurejoonelisust. Las see meenutamine juhib meie ajastust, mitte hirm, mitte meeleheide, mitte vana leping, millest oleme juba välja kasvanud.