Vertikaalne ja horisontaalne dimensioon esindavad inimteadvuse kogu aspekti, kuna inimese mõistuse/keha/vaimu kompleksidel on võimalus oma vaba tahte abil ühenduda otsese mõistmisega enda sügavamast tajust.
Horisontaalse dimensiooni ja ka vertikaalse dimensiooni mõistmist saab selgitada lihtsustatud versioonis nii, et esimene arusaam horisontaalsest dimensioonist viitab tavalisele teadvuseseisundile, milles mõistuse/keha/vaimu kompleksidel on eelkõige hõivatud mõttevormid, mälestused ja muud tüüpi helikompleksid, mis võivad olla seotud mineviku või tulevikuga ja harva praeguse hetke teadlikkusega.
Selles dimensioonis on olevused maa planeetidel tavaliselt hõivatud välise illusioonikompleksiga ning samastavad ja seovad end mõttevormide, emotsioonide ja oma isikustatud minevikulugudega. See on peamine dimensioon, millest lähtudes elab 99.5% planeedi Maa olevustest.
See on dimensioon, milles puudub ühendus Ühe Lõpmatu Looja lõpmatu intelligentsusega. Seega on horisontaalne dimensioon olemasolu tüüp, mis on planeedil Maa normaliseeritud.
Vertikaalne dimensioon seevastu esindab teadliku evolutsiooni sügavamat taset, mis on kättesaadav, kui olevused suudavad olla täielikult hetkes kohal. Juurdepääs vertikaalsele dimensioonile hõlmab pideva mõtlemissüsteemi ületamist ja praeguse hetke teadvustamist.
See võimaldab vastastikust ühendust lõpmatu intelligentsusega ja ka vastastikust ühendust Ühe Lõpmatu Looja kohalolekuga. See võimaldab otseselt vertikaalse dimensiooni ühenduse tekkimist. Lisaks kaovad mõistuse/keha/vaimu kompleksi selles aegruumi dimensioonis mõistuse kompleksi tavapärased mustrid ja tavapärane samastumine mõttevormidega ning mõtlemine mineviku või tuleviku aegruumile, mis tekitab tunde, et ollakse juurdunud olemisolu eneseteadlikus kohalolekus.
See on mõistuse/keha/vaimu kompleksi dimensioon, mis on väljaspool osi, milles puudub samastumine vanuse, isiksuse ja välise illusioonikompleksi oludega ning lihtsalt olemisolu eksistents on kohal.